Nero. Keiser ja jumal, kunstnik ja narr. Kokkuvõte.
võistlejate kombel ametlikult kirja panna, libistades urni sedeli, mille järgi loositi
ülesastumise järjekord. Nero sattus iseenda esinemistest niivõrd vaimustusse, et andis
ühe etenduse teise järgi. Ta astus üles kostüümis ja maskis, mängis meeste- ja
naisterolle, jumalaid ja kangelasi, jumalannasid ja kangelannasid.
Laulmise kõrval kuulus Nero eriline armastus tsirkusele. Ta oli hull hobuste ning
võiduajamiste järele. Nero aegadel elas Rooma üle otsekui hipomaaniat. Tsirkusest sai
roomlaste kogunemiskoht, tempel ja lugematute ihade eesmärk. Kord proovis ka Nero
ise kümnehobuserakendit aga lendas kohe uppi.
Nero ei olnud julmusesõber, kuid kuna linnarahvas tahtis näha verd, siis pidi ta
korraldama ka gladiaatorite võitlusi. Mees, kes laulis pigem laule ja kandis ette
luuletusi, püüdis esiotsa rahuldada oma alamate sensatsioonijanu kõikvõimalike
uudsustega, kuid rahvas nõudis siiski tapmist näha.