Humanistlik psühholoogia
nimetati ka ataraksiaks (oma tunnete väljendamine ja jagamine), hakkas ajapikku mingil määral
juurduma ka kaasaegses lääne kultuuris ja see nii nimetatud kaasaegne hellenistlik ajastu
väljendus selles, et kuna meie vanemate tänapäevane ühiskond oli muutunud paljude jaoks
kurnavaks ja sarnaselt vanale kreekale otsisid inimesed uusi õnnelikkuse vorme. Humanistlik
psühholoogia rõhutas kaasaegse skeptilisuse vormi. Tunduvalt märgatavam vorm hellenismist
60ndatel aastatel oli hipitraditsioon, kes sarnaselt vana-kreeka küünikutega eraldusid
traditsioonilisest ühiskonnast, mida nad põlgasid ja sarnaselt humanistlike psühholoogidega olid
ka hipid sõjajalal oma kultuuriga. Nad ei usaldanud mõistust ja hindasid tundeid. Aga hipide
puhul viidi antiintellektualism ja igasuguste maneeride ja kommete põlgus tunduvalt kaugemasse
äärmusse. Hipiliikumine tekkis ühendriikides kusagil 64nda aasta paiku ja muutus üsna kiiresti