Harilik kukeseen
Kukeseente kulinaarne levik toimus 18. sajandil, kui seda hakati kasutama Prantsuse palee köögis.
Teaduslikult kirjeldas seent esimest korda Rootsi mükoloog ja botaanik Elias Magnus Fries 1821.
aastal.
Kukeseentel arvatakse olevat mitu head omadust. Näiteks kasvajate vastane mõju, immuunsuse
stimuleerimine, põletiku leevendamine ja organismis usside vastu võitlemine. Kukeseene muudavad
ussikindlaks kibe maitse, eriline lõhn ja putukamürk, mis inimestele on ohutu. Seenes olev aine
hinomanoos tapab parasiidid, ümbritseb parasiitide munad ja lahustab nende kestad. Seda kasutatakse
Hispaanias basseinis elavate delfiinide ravimisel, sest keemiline ravi kahjustab neid. Kliinilised
uuringud on tõestanud, et seenes sisalduv ergosterool toetab ja kaitseb maksa ning trametonoliinhape
tapab kollatõveviiruse. Rohke kiudainesisalduse tõttu stimuleerib kukeseen seedimist, leevendab
seedehäireid ning normaliseerib ja taastab soolte mikrofloorat. Lisaks on kukeseenes rohkem A-
annaabi.ee 
