Eesti Kinod
ka karskusseltsid nt Suur-Karja tänavas ja Uus-Kalamajas. Nagu näitab kiire kinodevõrgu
tekkimine, oli kinoäri selleks ajaks kujunenud suhteliselt kasumlikuks ettevõtteks. Suure
tuleohtlikkuse tõttu osad kinod aga hävivad (nt. Metropol põleb 1911. a.) ning 1913. aastaks
on Tallinna püsima jäänud vaid kuus kino.
Kuni Esimese maailmasõjani jäid kinod Eestis suhteliselt väikesteks, keskmiselt 100300-
kohalisteks. Istekohad ei olnud nendes kinodes nummerdatud vaid jagatud hinnatsoonideks,
piletihinnad kõikusid 10-50 kopika vahepeal. Kava vahetati 2-3 korda nädalas, seansi pikkus
oli algul tund, hiljem vastavalt filmi pikkuste kasvades 2-3 tundi. Kuna programmid
koosnesid mitmest filmist, oli tavapärane kinno siseneda või sealt lahkuda ka seansi keskel.
Paikkinode tekkimise ajaks oli kinokülastamine muutunud väga populaarseks ajaviitmise
viisiks. Nõnda käis 1909. aastal kinos juba rohkem külastajaid kui teatris, tsirkuses ja
annaabi.ee 
