Eesti kirjanduse ajalugu I
Teine luulekogu "Tuulemaa" (1913) - sümbolistlik maailmapilt ületab teisi tolleaegseid,
EESTI KIRJANDUSE AJALUGU 30
hilisemaidki oma tähendusliku mitmekihilisuse ning väljenduse rikkuse poolest. Ajaloolisest
vaatepunktist kajastub "Tuulemaas" revolutsioonijärgne langusmeeleolu, poeedi ja tema põlvkonna
pettumus, enneaegse vananemise tunne. Luuletaja hingesurutist põhjustavad üldisem
elufilosoofiline kahtlus, pettumus ratsionalismis ja usus inimese olusid-muutuvasse jõusse ning
sellest tulenev üksindus- ja pidetustunne. Luulekogu pealkirja määratlemisraskus tõendab, et
tegemist on sümbolismile omase kujundiga, mis ei tähista, vaid vihjab-viitab millelegi, mis seostub
mitme tähendustasandiga ning ulatub väljaspoole reaalsust, inimese ja maailma varjatud olemuse
juurde