Marie Underi ja Henrik Visnapuu armastusluule võrdlus
"- ta on lõpetanud oma otsingud, sest leidis endale parima.
Under aga pidas armumist ja armastust igapäevaseks elu osaks, mis kunagi tulemata ei jää
ning mille puhul ,,ainuvalitsus mu hullul südamel." Luuletaja meelest on võimatu armastusest
mööda vaadata ning tundeid ei saa ise valida kunagi ei tea, millal uuesti armuda võib.
Naisele omasena hõivab armastus Underi jaoks mitte ainult südant, vaid tervet keha ja
mõistust ning ollakse üksteisega tihedalt seotud, hingesuguluses: ,,Su suu mu suus, / su hing
mu ihus, / su suu mu suus, / me vili küpseb samas vihus. /.../ Kus lõped sa?/ Kus algan ma? /
Kes lahutaks küll lained merest? / Su verelibled minu verest?"
Naine on oma luuletustes kasutanud ka julgeid, kohati koomilisi vihjeid, millega tõestab, et
oma tundemeelse naiselikkuse keskme tabamiseks ei pea alati sügavaid sõnu kasutama.
,,Me sööme ühisest roast,
sa kergitad mu patja,
annaabi.ee 
