RALPH WALDO EMERSON
Kõrget kiitust võlgnen ma teile, suurepärased
armastajad, kes te teete maailma mulle teoks uues, üllamas sügavuses ja avardate kõigi mu
mõtete tähendust. Need on esimese Lauliku uued luuletused lakkamatu luule hümn, ood ja
eepos, ikka veel voolav luule, mida ikka veel laulavad Apollon ja muusad. Kas ka need, või
mõned neist, minust taas lahkuvad? Ma ei tea seda, ent ma ei karda: sest minu suhe nendega on
nii puhas, et me püsime koos lihtsa hingesuguluse läbi, ja et mu elu geenius on seega
ühiskondlik, mõjub selle hingesuguluse energia igaühele, kes on sama üllas kui need mehed ja
naised, ükskõik kus ma ka ei viibiks.
Ma pean tunnistama, et selles küsimuses on mu loomus äärmiselt hell. Mul on peaaegu
ohtlik muljuda kobaraist hellade tunnete, selle "kuritarvitet veini magusat mürki"1. Uus inimene
on minu silmis suur sündmus, ta röövib mu une. Sageli olen maalinud endale ette toredaid
annaabi.ee 
