Johan Huizinga "Keskaja sügis"
söövitub ajusse teravalt trükitud pildina. See kalduvus piltlikule kujutamisele viib kogu
pühaduse pidevalt ohtu kas tarduda või välispidiseks muutuda. (161)
K.aegse kristlaskonna elu kõigis tema suhetes on läbi põimitud, lausa küllastatud religioossete
kujutelmadega. Pole 1-ki asja ega 1-ki toimingut, mida ei viidaks lakkamatult suhtesse
Kristuse ja usuga. Kõik on häälestatud kõigi asjade religioossele mõistmisele ja hingesttulev
usk teeb läbi tohutu arengu. Kuid selles küllastatud õhustikus ei saa religioosne pinge, tõeline
transtsendents, väljaastumine ,,siit ja praegu-st" pidevalt kohal olla. Kui pinge kaob, siis
tardub see, mis oli ju määratud äratama jumalateavust, hirmuäratavaks argisuseks,
hämmastavaks siinpoolsuseks teistpoolsuse vormides. (162)
,,Veloir Dieu" [ Jumalat nägema] oli tavaütlus, kus nähti armulaualeiba üles tõstetuna. (166)
,,Roosiromaan"
Kiriku moraali languse alged (170)