Muinaseestlaste loodususund
Samuti seotakse loodususundeid tihti rahvakalendriga.
Muinaseestlaste usund oligi just eelkõige loodususund. See tähendab, et uskumuste, rituaalide ja
kommete sisuks oli inimese ja looduse vahekorra tagamine. Nemad ise seda usuks ei pidanud,
rohkem mõtte- ja eluviisiks. Maailmas leidus eri paigus, eri esemeis ja eri olendeis erineval määral
maagilist väge, mida oskaja inimene võis käsutada nii millegi või kellegi kasuks kui kahjuks.
Ühtlasi käsitleti loodust ja looduslikke objekte hingestatuma ehk elusolenditena. Põllumehele
muidu vaenulik mets usundis vaenuliku jõuna ei kajastu. Samas polnud ta ka heatahtlik, vaid
neutraalne - metsa seaduste täitja võis oodata head vastuvõttu, mittetäitja aga eksitamist või
hullematki.
Loodusjõudude abi oli vaja vilja- ja karjakasvatuses. Et nende heasoovlikkust kindlustada, toodi iga
tähtsama ettevõtmise puhul ohvreid. Ohvrid pandi pühasse paika maha või pisteti puuõõnsusse.
annaabi.ee 
