V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
kõledaid, igavaid kasarmuid õukondlaste jaoks. Vaadake lõpuks Louis XV ehitusi
sigurilehtede ja ussikestega, kõigi nende käsnade ja tüügastega, mis seda vana, iganenud,
hambutut, kuid siiski veel edvistavat stiili näotuks teevad. François II-st Louis XV-ni kasvas
see pahe geomeetrilises progressioonis. Kunstist on järele jäänud ainult luu ja nahk. Ta
vaagub haledalt surma.
Kuid mis sünnib samal ajal trükikunstiga? Kõik seni arhitektuuri hingestanud elumahlad
voolavad sinna. Sedavõrd kui arhitektuur langeb, paisub ja kasvab trükikunst. Jõutagavara,
mida inimese mõte ehitustele raiskas, kulub nüüd raamatute loomiseks. Nõnda astub
allakäivale
178
arhitektuurile järelejõudnud trükikunst kuueteistkümnendast sajandist alates temaga
võitlusse ja surmab ta lõpuks. Seitsmeteistkümnendal sajandil on ta juba sedavõrd võimas ja
valitsev, sedavõrd kindel oma võidus, et võib maailmale pakkuda suurt kirjandus-ajastut.