Elu mõte seisnebki ju tegutsemises, töö tegi loomast inimese. Ma usun, et kellelegi ei meeldiks istuda käed rüpes ja oodata, samal ajal kui kõik ette - taha ära tehakse. Teine lugu on inimestega, keda vaevab puue. Nemad vajavad füüsilist hoolitsust, kuid hooldajad on unustanud kui suur jõud on armastusel ning keegi ei arene kui erivajadustega inimesi koheldakse tuimalt ja isegi vastikustundega. Sellistel inimestel on eriti suur vajadus hingesoojuse järgi, neile on oluline, et ka neid aktsepteeritaks siin ühiskonnas hoolimata oma välimusest. Sisimas paelub meid kõiki hing, mitte välimus. Aastatega nähtav ilu kaob, keha vajub küüru ning muutub inetuks. Kuid sisemist ilu ei tuhmista miski ning see muudab ka kõige veidrama välimuse atraktiivseks. Kui vaid ühiskond murraks läbi oma "silmadega söömise" faasist, saaksid kõik kogeda tingimusteta armastust, mis on kõige tugevam tunne siin maailmas muutes kõik halva heaks
männi krobeline koor või kasetüve sile, ma silitasin seda ja tundsin järsku nii suurtigatsust Tema järele, nii suurt kurbust, et Teda pole, et puhkesin nutma(Berg 2004:152). Minu meeles, tüdruk on juba arust segane. Normaalne inimene ei tegi seda ilmaski, kuid see armastus oli tüdrukul nii sügav ajus, et ta kaotas mõistust. Peale selle, ta ise märkas seda, et iheldas meest isegi tema ligiolekus. Igatses mehe järele millel nad olid koos, alati oli vajadus hingesoojuse tunda või nähtamatult näpiotsadega puudutada. Käsitledes nende armastust lähedam, saan aru, et see on haigus. Selline suur ja tugev armastus ei saanud hästi lõppeda ja nii oleski. Ei saa nende kohta otsust langetama, et me ise ei tea mis on parem: üks kord elus meeletult ja igaveseks armuda või 2 alati kellegi parem otsida oma elus
annaabi.ee 
