Siuru
Siuru oli jätkanud
Noor-Eesti traditsioone, liikudes sümbolismi suunas. Loomingus oli
eelistatud lüürika ja novellid. Siurulased tähtsustasid armastusluulet ja viisid
selle uuele stiilitasandile.
Siuru poetess Marie Under kirjutas erootilisi sonette ning suur poeet Henrik
Visnapuu oli kohati päris rõve, aga alati õrn ja kunstitundlik. Siuru tegi
kirjanikust artisti, skandalisti ning meediakangelase. Siurukirjaniku
ideaalkuju tõi August Gailit oma ikka hingesoojendavas romaanis ,,Toomas
Nipernaadi" (1926)
Aastal 1917-1919 ilmus Tuglase ettevõttel Siuru ühisväljaannetena kolm
suurekaustalist albumit. Saavutuseks võiks nimetada tähelepanu pööramist
vähetuntud Jaan Oksale. 1917 ilmuvad eraldi debüütkogud M.Underilt
(sonetid 1000 tükki paari kuuga läbi müüdud).
Visnapuult üsna julge ,,Amores", Semperilt ,,Pierrot" ning Adsonilt ,,Henge
palango". Kõik need kogud äratavad tähelepanu ning müüvad hästi.