"hingerahutuse" - 1 õppematerjal

Alesander Puškin

ma kuulun sulle, ainult sulle!... Mu elu polnudki ju muud kui saatusliku kohtumise eelpant ja ootus ­ issand ise on sind mu kaitsjaks määranud... Sa olid mulle armas ammu, mind kiusas uneski su pilk. Sa seisid lävel... kuulsin sammu... oh ei, see polnud unepilt! Mu südames lõi leegitsema su tulles nagu tulelõõm üksainus äratundmisrõõm ja siis ma teadsin: see on tema! Sa kõnelesid minuga mu tumedamal tusatunnil, kui püüdsin vaeseid aidata või hingerahutuse sunnil ma palvetasin härdasti. See olid sina ometi, kes kummardas mu padja ligi öö läbipaistvas hämaras? See olid sina ometigi, kes troostisõnu sosistas? Veel pole aimugi mu hingel, kes oled sa: mu kaitseingel või kurikaval kiusaja ­ ükskõik! mu kahtlus lõpeta! Kõik on ehk lausa lapselikkus ja endapete paraku, mu elu teeb ehk tulevikus veel hoopis teise käänaku... Kuid ei, ma kõhelda ei malda ja täiesti su meelevalda nüüd annan oma saatuse. Ma nutan praegu..