Küsimuste vastused
Absurd
aga tekib irratsionaalsuse ja meeletu selguseiha vastandamisest, millele inimene oma sisimas
alati kaasa heliseb. Absurd soltub samavord inimesest kui maailmast. Ta on esialgu ainus
side nende vahel. Ta aheldab nad teineteise kulge, nii nagu ainult vihkamine voib kokku liita.
(lk 18)
Niipea, kui absurdi tunnistatakse, muutub ta kireks, mis on piinavam, kui ukski teine kirg.
See uhtaegu orn ja irvitav nagu, need piruetid, mida saadab hingepohjast tousev karje, see
on absurdivaim ise heitluses realiteediga, mille vastu ta ei saa.
Midagi ei ole selge, koik on kaos, et inimese ainus selgus ja tapne teadmine kaib muuride
kohta, mis teda umbritsevad. Absurd sunnib inimlike ootuste ja maailma meeletu vaikimise
vastandusest. Selle kulge tuleb klammerduda, sest sellest voivad tuleneda jareldused kogu
eluks.
Camus jaoks on peaaegu koik, mis inimest umbritseb absurd, mis avaldub inimese teadmistes,