Keskaja Euroopa vaimulik ja ilmalik
Mungad said kõige kõrgema kohta
hierarhilises skeemis, mille nad kohandasid enda jaoks sobivaks. Nende arvates kristlase seas
eksisteeris kolm ühiskonnaklassi: ilmikud, vaimulikud ja mungad. „Kuigi ükski neist kolmest
pole patuta, on esimene hea, teine parem ja kolmas ülihea“.
Saada mungaks tähendas teha valiku kultuuri ja hariduse kasuks. Kloostrites valitses
intellektuaalne ja moraalne üleolek. Aadlitel oli soov kinkida poja Jumalale, sellega said nad
õiguse eest- ja hingepalvetele. Tollastes aadli- ja rüütliperedes oli populaarne tava anda lapsi
kloostrisse, sest seal oli võimalus saada põhjalikud õpingud, mille pakkus ainult klooster.
Munkade arvates oli noormeestel parem tegeleda palvetamisega kui relvaharjutustega, nendest
tasapisi pidid saama mungad. Vaimulikud vajasid ilmalikke inimesi, kes pakuksid neile
eluruume, kaitset, toitu ja rõivaid. Munkade kogukond oli keskajal nii mitmekas ja mitmekesine,