Raske hommik saand seda rängemaks varjud. Jäätab hingeõhu su huultekurd ja sissepoole sa karjud… Ju lendamas ära kuu valge lind ja tähed nõrkevad taevas; Et päike sind paistab, näib peaaegu patt, all jalge sul jälle kasvamas pind, et valgust täis jalad ja juuksed: silm unest end lahti kaevas. vees, õhus ja mullas kui hingematt on teistel, ja majades nuuksed. Sa oksana päevapuust võrsumas taas, kuid lohisev lõhestikust On tulnud me üle suur ohupõlv – torm raksatab su üle: käid silmad maas, kes nüüd küll veel rõõmudeks soojub? ta murrab su sirguvat pikkust. Iga jalatäis mulda – pea hauavõlv, ja kurjusest kevade roojub. Must-punaselt pime see valge tund,
Retooriline küsimus: Mis on külmem kui jää? 7. „Kes?“ Epiteet: tassist siniäärsest, Isikustamine: kevad astub, aste toob koju Metonüümia: kevad astub aeda alla Riim: lõppriim (jalapuute-vaibaruute) Retooriline küsimus: Kes istub ümber minu laua, kui ükskord olen ära kaua? Kes sorib minu raamatutes, kus olen viibind naerdes, nuttes? 8. „Raske hommik“ Epiteet: Võrdlus: kalgim kui kivi; vees, õhus ja mullas kui hingematt Metafoor: päevapuu Isikustamine: tähed nõrkevad, torm raksab su üle, all jalge sul jälle kasvamas pind Metonüümia: silm unest end lahti kaevas Luulekogu terviklikkus Marie Under on saanud väga palju inspiratsiooni ümbritsevast loodusest. Luuletused on kurvad ja mõtlikud. Lemmik luuletus Kes? Kes istub ümber minu laua, kui ükskord olen ära kaua?
annaabi.ee 
