Pärisorjast peremeheks
120 000 meeselanikku ning kubermangu piiri ületamiseks
140 000. Nende numbriteni ei küünditud.
Loodi talurahvakogukonnad ehk vallad, kuhu valiti ka esindajad.
See oli magus samm ja talurahval oli suurem sõnaõigus. Kui
taluharijate pere soovis liikuda ühest kogukonnast teise, oli vaja
valla luba, mida aga kinnitas mõisnik vaid siis kui lahkuja perel
polnud võlgu. Lahkuja pidi lisaks leidma ka kellegi, kes maksab
tema eest järgmisel hingeloendusel pearahamaksu. Inimestele
hakati panema priinimesid (perekonnanimesid). Liivimaa kõigil
talupoegadel oli 1826. aastaks priinimi ja Eestimaa talupoegadel
1831. aastaks. Talu kasutamiseõiguse pärandamine ei säilinud,
kui ei pikenenud leping.
Talu ülalpidamine oli niivõrd raske, et mehel pidi kindlasti kõrval
olema naine. Need, kes ei tahtnud peremeheks saada, läksid
teise tallu sulaseks, kust sai palju tarkusi ja nippe põlluharimise
kohta. Mindi ka mõisamoonakaks.
annaabi.ee 
