uudishimust. Füüsiline lähedus Tsaari-Venemaa rüpes St. Peterburgile, kust mäng tuli Eestisse. Nii hästi ei läinud muide Soomel, kes oli Tsaari-Venemaa pealinnast umbes sama kaugel, kuid korvpall jõudis Soome alles 1930-ndate aastate lõpus ja oli pikki aastaid Eestist maas. Korvpallipuu Peterburist toodud istik idanes meie oludes hästi eriti vastuvõtlikud olid koolinoored. Arvan põhjuseks üldise kultuuritaseme, eriti juba tekkinud spordikultuuri taseme olemasolu. Eestlaste hingelaadile oli see algusaegade korvpall meelepärane, kus vastase üle võit tuli saavutada pigem tehnilis-taktikaliste oskustega kui parema füüsisega ja pikkusega. Meie õnn oli ka kahe keskuse Tallinn-Tartu olemasolu, mis tekitas sisemist konkurentsi aga teiseltpoolt ka Läti olemasolu, mis oli teine heas mõttes "pingekolle". Meie suurim korvpallialane õnn oli NL-i impeeriumisse sattumine. NL-i korvpallisüsteem oma suure sisemise konkurentsivõimega oli läbi
Eesti kirjanike leksikon, lk 60) Bornhöhe kirjanduslikud huvid avaldusid juba varakult . Juba koolipäevil alustas ta esimeste kirjatöödega, millest tädipoeg A. Mohrfeldi abiga, ka mõningad trükis ilmusid. Kuna Bornhöhel puudusid võimalused õpingute jätkamiseks, tuli tal otsida iseseisvat leivateenistust. Lühikest aega oli ta joonestaja maamõõtjate juures, peale seda siirdus ta 1878. aasta kevadel kaubakontori õpilaseks Peterburgi. Peagi sai Bornhöhe aru, et hingelaadile võõras tegevusala ei paku talle rahuldust ning ta kavatses hakata õppima maalikunsti, milleks olid tal ka väljapaistvad eeldused. Ometi tuli kunstiõpingute kavatsusest peagi loobuda, kuna Düsseldorfi kunstiakadeemiale esitamiseks tehtud joonistused läksid kaduma. Samal ajal 3 ilmusid trükist algaja kirjaniku esimesed katsetööd: seiklusjutt ,,Röövel ja mõisnik" ja
Ise mõtleb, ise teeb, ise võitleb, ise eksib, ise vastutab, ise hambad risti ka kannatab. Ei Stalini kommuun, ei Darre sundkülakond ega Mussolini korporatsioonid ei jäta eesti põllumehe „isele“ tege- vusvabadust ja töörõõmu. Ka juhiprintsiip on kariinimesele, mitte individualistlikule skeptilisele eestlasele. Eestlane oskab hinnata ja austada võimsat inimest, suurmeest, kuid ei kannata temas jumalust või orjakubjast, vaid tahab näha temas tublit eestöötegijat. Eestlase hingelaadile — maaomavalitsuslike kogemuste järgi — vastab ainult demokraatia, tõeline demo- kraatia, mis saab meil olla kindel vaid agraardemokraatiana. Kuid ees on selle kindlustamiseks veel palju kasvatustööd ja nimelt rahvusdemokraatlike traditsioonide kujundamist. Traditsioonide ja ideoloogia kandjast eliidist saab meil maa-aadli ja liberaalse kodanluse asendaja. Rahvuslikke traditsioone tervemal kujul leiame ainult maal.
annaabi.ee 
