Kristiina Ehini luulekogu
mõeldes, kuid tihti ei ole sellest kasu, vaid tuleb pühenduda ajahetkele, milles nad viibivad.
Iga hinge kujunemise osa on armastus ja kirg, mis mõjutab järgnevat arengut.
Luuletaja kirjeldab kirge kui väljapääsematut paika luuletuses "Nuusutan sind öisel teeristil",
et"Oh kui ohtlik on olla nii lähedal / .../ tahan põgeneda / .../ jäljed mis jäävad". Armudes ja
armunud olles ei suuda hinged loobuda oma kallimast. Hinged leiavad hingekaaslased, kelle
halb iseloom muutub tähtsusetuks ning ollakse valmis tegema üksteise heaks tegema kõike.
Luulekogu lõpu tekstides nagu inimese arenguprotsessi kirjeldavas viimases osas
tuuakse esile kõige olulisemaid täiendusi kaalutleva ja korrastatud mõtete esitamisel. Ehini
sõnades "pahur ilme näol / sa ütled et neid munakoori iialgi ei tule / .../ -aga siiski tuled sa igal
hommikul" luuletuses "Mu sinises kleidis on praod" on vastukaja korrastatusele, kuid see ei
annaabi.ee 
