Inimese siseheitlus hea ja kurja vahel
Me pole valuvormi tinasõdurid, keda ei saa tükkideks rebida ega halvale teele
suunata.
Meie üle otsustab vaid Jumal, kellelt tihti pisarsilmis abi ja nõu palume. Kui madu kiusas
Aadamit ja Eevat, siis ei pöördunud nad Jumala poole, kes nägi ja teadis, mis toimub. Ometigi
ei sekkunud ta vahele, sest abivajajad ei hüüdnud tema nime ega palunud armu. Osad
inimesed arvavad, et saavad ilma Jumalate ja religioonita hakkama, aga tunnevad muret,
millega küll täita teiste inimeste hingeauke ja tuua tagasi nende rõõm ja elutahe. Samasugust
auku kirjeldas ka Goethe oma imelises teoses ,,Faust``. Mees oli täis veidrat rahutust, ta oli
tohutult õppinud ning omandanud palju teaduskraade, kuid leidis, et ei tea midagi, mis
suudaks inimsoole teed parema suunas näidata. Samal ajal vedasid taevas kihla Issand ning
Mefistofeles, et viimane ei suuda Fausti õigelt teelt kõrvale kallutada. Vahest tunnen isegi, et
sammun samu teid, mida mööda jooksid halvad poisid