kiirgusallikaks. Lahtiste kiirgusallikate puhul tuleb kasutada järgmisi kaitsemeetodeid: Lahtisi kiirgusallikaid tuleb võimaluse korral ümbrises hoida ja kasutada, et ära hoida radioaktiivse aine väljapääs. Kui allikat pole võimalik sulgeda, tuleb sellega töötavaid isikuid kaitsta järgmiste ohtude eest: . radioaktiivse aine sissehingamine . radioaktiivse aine allaneelamine . radioaktiivse aine imendumine läbi naha. Kiirgustöötajad kannavad kaitseülikondi ja hingamismaske, mis kaitsevad radioaktiivse aine eest. Tööpiirkond peab olema varustatud mõõtevahenditega (eelkõige kasutatavate ainete radioaktiivsuse mõõtmiseks); töökoht peab olema puhas ja seal on rangelt keelatud süüa, juua ja suitsetada. Inimesi ja seadmeid tuleb tööpiirkonnast väljaviimisel kontrollida radioaktiivsuse olemasolu suhtes ning kontrollpääslates tuleb rakendada erimeetmeid. Lisaks sellele tuleb kontrollida, et ühegi töötaja organismi ei ole sattunud radioaktiivseid aineid
Surnud ruumi ventilatsioon Õhukogust, mis sissehingamisel jääb ülemistesse ja alumistesse hingamisteedesse, ja ilma gaasivahetuses osalemiseta jälle välja hingatakse, nimetatakse surnud ruumi ventilatsiooniks. Normaalkaaluga täiskasvanul on surnud ruumi mahtuvus umbes 150 ml. Seetõttu moodustab alveoolideni jõudev õhukogus 500 ml hingetõmbemahu puhul vaid 350 ml ja 200 ml hingetõmbemahu puhul vaid 50 ml! 72 NB! Hingamismaskid suurendavad surnud ruumi. Suuri hingamismaske on eriti ohtlik kasutada väikelastel. Just sellepärast pannakse hingamisraskustega patsiendid hingama rahulikult, ühtlaselt ja sügavalt. Mida suurem on iga hingetõmbega hõlmatav õhukogus, seda vähema tähtsusega on surnud ruum. Vastupidi, väga pindmisel hingamisel jõuab õhk vaevalt alveoolideni. Alveolaarne ventilatsioon – alveolaarse ventilatsiooni moodustab hingamismahu ja surnud ruumi ventilatsiooni vahe. Gaasivahetus Kopsudes (väline hingamine)
annaabi.ee 
