vastavaid muutusi. Seetõttu on arusaadavad ka järgmised juhtumid: 1) kui rindkere vigastamisel õhk pleuraõõnde tungib, langevad kopsud kokku (alarõhk kaob); niisugust olukorda nimetatakse õhkrinnaks ehk pneumotooraks'iks; 2) kui mingil põhjusel lähevad hingamislihased krampi (nt teetanuse korral), ähvardab lämbumine. Kopsude mahud ja mahtuvused Rahulikul hingamisel vahetub kopsudes ca 0,4 0,5 liitrit õhku, seda mahtu nimetatakse hingamismahuks. Osa sellest õhust täidab ülemised hingamisteed, aveoolideni jõuab ca 0,3 l õhku. Kopsude minutimaht ehk kopsude ventilatsioon on ühes minutis kopse läbinud õhu hulk: arvuliselt võrdub see hingamismahu ja hingamissageduse (12 16 korda minutis) korrutisega, rahuolekus siis ca 6 8 liitrit. Füüsilise pingutuse korral võib minutimaht tõusta nt 100 liitrini. Kui inimene suurendab kopsude ventilatsiooni tahtlikult (nn vägisi
rõhk tõuseb, ületab atmosfäärirõhu ja üks osa hingamisteedes olevast gaasisegust surutakse välja. Sissehingamisel on roideid tõstva funktsiooniga väliste roietevahelihaste kokkutõmme, rinnaõõne maht suureneb eest taha suunas, diafragma kontraktsioonil tema kuppel lameneb ja rinnaõõne maht suureneb ka vertikaalsuunas. Rahulikul hingamisel lisatakse hingamisteedesse ja eemaldatakse sealt ligikaudu 0,4-0,5l õhku, seda ruumala nim hingamismahuks. Üks osa hingamismahust täidab hingamisteede selle osa, milles gaasivahetust ei toimu, sinna kuuluvad nina- ja neeluruum, hingetoru ja hingamisteed kuni terminaalbronhioolideni. See on anatoomiline surnud ruum, kus sissehingatud õhk puhastub suurematest tolmuosakestest, soojeneb kehatemperatuurini ja küllastub veeauruga. Hingamisteede see osa, kus toimub gaasivahetus vere ja alveolaargaasi vahel, on gaasivahetustsoon, sinna jõuab hingamismahust 0,3-0,35l. Gaasivahetustsooni jõudnud
annaabi.ee 
