"Kaugekõne" K. A. Hindrey
novelle. Meie kirjanduslukku ongi K. A. Hindrey läinud eeskätt novellistina. 1930ndatel
iseloomustas selleaegset lühiproosat küll kõrge tase, kuid väike lugejamenu. Romaanid olid
palju populaarsemad. Novellis valitses vaieldamatu realism, mida enamasti väärtustas
psühholoogiline süvendatus. Niisugust psühholoogilist novelli viljeles ka Hindrey. Kuna
kompositsioonimeister pole kirjanik kunagi olnud, siis võib öelda, et K. A. Hindreyle pole
tähtis novellide vorm, vaid nende psühholoogiline sisu. Kust tahes alustades jõuab ta ikka
lõppu kord n-ö sirgjoones minnes, kord põigates siia-sinna ja ümberringi ekseldes. Hindrey
vaatab ilma ja inimesi omaenese silmadega ja omaenese temperamendi läbi nii, et tulemus on
huvitav, köitev, lausa põnev ka siis, kui me kõigega ei nõustu.
K. A. Hindrey on läbi ja lõhki konservatiiv. Tema novellides on tähtsal kohal sündsus,
annaabi.ee 
