KASVATUSE KLASSIKA
ühtsust: teadmised ja suhtumine, intellektuaalne ja afektiivne.
Leontjev (1977) aga nimetab mõistet, mis näitab nähtuse tähendust konkreetse isiksuse jaoks,
isiksuslikuks mõtteks. Nii või teisiti on väärtustamise puhul alati tegemist subjekti
hinnangulise tegevusega.
Hinnangulise tegevuse vormid
Meil on hindamine käibele läinud kitsa mõistena: selle all mõistetakse tavaliselt sõnalist
hinnangut (kiitvat või laitvat) või numbriliste hindepallide panemist (näiteks koolihinded).
E m o t s i o o n i d on hindamise kõige esmane, vahetu ja spontaanne vorm. Seda on piisavalt
hästi tõestanud oma monograafiates nii Hapsirokov (1972) kui ka Simonov (1981). Simonovi
järgi on emotsioonide tekkeks hädavajalikud ja küllaldased alati ja ainult kaks faktorit (kõik
muud faktorid võivad põhjustada vaid emotsioonide variatiivsust):
vajadus (tarve);
selle vajaduse rahuldamise tõenäosus (võimalikkus).
annaabi.ee 
