Tallinna tekke problemaatika
-1953. aastate kaevamistega lõppeski Tallinnas niinimetatud teaduslikust
sihtprogrammist lähtuv akadeemiline uurimissuund. Järgmisel, 1954.aastal lülitusid tallinna
vanalinna uurimisse restauraatorid ja on jäänudki tänaseni seda vedama. Nende tegevusel on
kindel ehitusarheoloogiline suunitlus: uuritakse mõne ehitise, hoone- või kvartaliosa ajalugu.
Üsna pikka aega juhendasid nende tööd kunstiajaloolased või arhitektid, arheoloogide abi ei
kasutatud, mistõttu hulk hindamtut informatsiooni läks kaduma pöörati ju kultuurkihi
läbikaevamisel leiuainesele äärmiselt vähe tähelepanu. Suuremahulistest uuringutest tuleks
nimetada dominiiklaste kloostri kaevetöid E. Tool-Marrani juhtimisel, kellega hilisematel
aastatel liitus K. Aluve; Tallinna linnamüüri restaureerimisega seotud töid V. Raami ja R. Zobeli
eestvedamisel ning T. Böckleri raekoja ja Vene tänav 17 uuringuid. Vaid korra ja sedagi seoses