Veisekasvatuse alused
esiletungivad rasvakogumid, vaagna ja sabajuure ümar välimus.
Optimaalseks toitumusastmeks sellel skaalal loetakse 3,0 kuni 3,5 palli. Wildmani 5-pallilisest hindamissüsteemist on
edasi arendatud vastavalt nende autorile A.J. Edmondsoni (1989) ja J.D. Fergusoni (1994) toitumuse hindamise süsteemid.
Mõlemad süsteemid kasutavad viiepallilist skaalat 0,25 pallilise astmega.
A.J. Edmondsoni poolt välja töötatud hindamisskeemis vaadeldakse kaheksat erinevat kehapiirkonda, mis on paigutatud
kolme gruppi:
1) nimmepiirkond; vaadeldakse nimmelülide ogajätkeid, ogajätke ja ristjätke vahelist nurka, eraldi ristjätkeid ning
ristjätketest moodustatud, tühimiku kohal asuvat "riiulit",
2) puusa- ja päraluunukid; hinnatakse ala puusa- ja päraluunukkide vahel ning ala puusanukkide vahel,
3) sabajuurepiirkond; hinnatakse sabajuure piirkonna aluse lohu sügavust
annaabi.ee 
