Realism Eestis
See sündis ka 1912. a.
ilukirjandusega veebruaris 1913. Hindamiskomisjoni kolmest liikmest soovitas üks "Tabamata imele"
auhinda, teised kaks olid vastu. Nähtavasti tundus aga hinnamõistjaile kui ka eestseisusele ülekohtuna
jätta minu töö, millele juba Eestimaa Rahvahariduse-Seltsi Kirjanduse-osakonna kõrgeim auhind osaks
oli saanud, sootuks tunnustamata, ja nad otsustasid teise selle aasta kõrgeima auhinna määrata ühele
minu raamatule ("Jutustused"), mis ei kuulunudki hindamisaasta toodangusse, sest et ta hiljemini, 1913.
a. alul, oli ilmunud. See väärsamm osutus veel eriliselt vääraks seltsi tolleaegse esimehe, pastor Villem
Reimani, meelest, kes ähvardas ametist taganemisega, kui minule mingi auhind määratakse. Selle härra
kristlik tolerants ei küündinud nii kaugele, et ta ilukirjanduslikus autoris oleks võinud unustada
poliitilise ja ilmavaatelise vastase, tema kristlik moraal ei pidanud paljuks mõjustada hinnamõistjaid ja