Sa ei tahtnud mind endale orjaks saada, olgu, siis saab minust su isand. Sa saad minu omaks! Ma tassin su oma urkasse. Sa tuled mulle järele, sa pead mulle järgnema või ma annan sind timukate kätte! Emba-kumba, mu kallim, kas surra või minu omaks saada! Preestri omaks! Ususttaganeja omaks! Mõrtsuka omaks! Ja seda juba täna öösel, kuuled sa? Lähme! Noh, rõõmsamalt! Suudle mind, narrike! Vali ise: kas haud või minu voodi!» Ta silmis vilkus iharus ja raev. Ta himukas suu jättis punased jäljed tütarlapse kaelale. Esmeralda rabeles ta käte vahel. Preester lämmatas teda oma pööraste suudlustega. «Ära hammusta mind, peletis!» karjus Esmeralda. «Jäta mind, jõle, vastik munk, lase mind lahti! Ma kisun sul jälgid hallid juuksed peast ja viskan nad sulle näkku!» Preester punastas, kahvatas, laskis siis mustlastüdruku lahti ja vaatas talle süngelt otsa. Tütarlaps arvas, et ta preestri üle võidu on saanud, ja ütles:
moraalijutlus on alati kõge pikem ja kõge rangemalt jumalakartlik. Kuid külalt sellest. Inetu tõe on vastumeelne. Pö ordume tagasi «eksamineerimise» juurde. Esimene etteloetud kirjand kandis pealkirja «Kas see on siis Elu?». Võb-olla suudab lugeja väja kannatada kat-kendi sellest. «Millise rõ omsa meeleliigutusega vaatab noor hing igapävase elu teedel vastu mõele oodatud pidustusele! Kujutlus maalib roosilisi rõ omupilte. Vaimus näb himukas moekummardaja end piduliste hulgas «kõgi täelepanu keskpunktis». Tema graatsiline kogu lumivalges rü us keerleb rõ omsa tantsu labüindis; tema silm on kõge säavam, tema samm kõge kergern lõusas seltskonnas. Selliseis rneeldivais kujutelmades libiseb aeg kiiresti mö oda ja saabub igatsetud tund, kus ta võb astuda paradiislikku maailma, millest ta on eietanud nii helgeid unistusi. Kui muinasjutulisena paistab kõk tema vaimustatud silmale! Iga uus vaatepilt on veetlevam eelmisest.
annaabi.ee 
