E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
vett tooma.
Kui ta veega tagasi tuli, oli vanamees üles tõusnud ja tuustis iseenese ette pomisedes kirstu
kallal nurgas. Jaanus pani veeämbri aseme kõrvale maha, tõstis poisi pea pisut üles ja sosistas
talle vaigistavaid sõnu kõrva sisse. Poiss õhkas, heitis siis kummuli ja jäi vagusalt ootama.
«Noh, kas leidsid?» küsis Jaanus vanamehelt, kes ikka veel kirstu ees küürutas j a» selle
sisemust soris.
«Pagan võtku, mina'p siit leia hilpugi,» urises vanamees.
Jaanus läks ise kirstu juurde, otsis ja leidis viimaks tüki peenemat linariiet.
65
«Küllap vanamoor nüüd jälle ragistab,» nurises vanamees ja pesitas enese jälle põsekile
asemele. Ta vahtis vagusalt, kuidas Jaanus Maanuse haavu pesi, kinni sidus, poisi õrnalt
istukile aitas, märjad õled alt ara võttis ja aset uuesti kohendas. Maanuse näolt võis selgesti
lugeda, et kõik see talitus talle kibedat ^alu tekitas; aga aru saades, et see kõik headuse pärast
annaabi.ee 
