August Kitzberg ``Libahunt`` Draama viies vaatuses
... Metsapeni, pikkalõuga,
metsa kuldne kuningas,
mine sooda solgutama,
mine laanta laiutama,
kivi külge kiskumaie...
Väljas pauk, tulejuga pimedas ja naisterahva äkiline korjatus.
JAANUS. Püha jumal taevas! (Kargab üle läve ja jookseb
hääle poole.)
VANAEMA (nagu enne, on keset tuba jõudnud).
Meid kaitse oma vere sees,
oh issand jumal, abimees!...
MARI (rutuga ümbervisatud hilpudes, suures erutuses tagatoast tulles, hirmul
vanaema ümbert kinni võttes). Vanaema! Vanaema! Oh jumal! Vanaema?...
VANAEMA (hirmul). Ei tea, laps, ei tea! See ei olnud looma, see oli inimese
hääl!
MARI (kõige suuremas erutuses, tormab läve poole. Jõud lõpeb jalust, toetab
uksepiida najale). Oh jumal, jumal!... (Kiljatades.) Margus!
VANAEMA (värisedes ja lõdisedes). See ei olnud Marguse, see oli t e m a hääl!
MARI (käsi ringutades). Halastaja jumal!