ülesande. Jänes ja rebane määrasid Emajõe suuna. Mutt kündis esimese vao, mäger töötas veelgi sügavamal, hunt kaevas oma käppadega, karu kandis rasket mulda ning pääsuke ja muud linnud aitasid ka nii kuidas jaksasid. Kui jõesäng valmis sai, tuli Vanaisa tehtud tööd vaatama. Ta oli kõigega rahul ning premeeris loomi tumeda kasukaga. Kõige usinamad olid olnud mutt ja karu. Nemad on üleni musta kasukaga. Kahjuks oli ka neid, kes eriti tööd ei teinud. Üheks selliseks oli hilpharakas, kes eputas teiste ees oma kuldkarva sulestiku ning lummava laulu häälega. Tööd tema ju teha ei saanud, sest oleks muidu oma valged suled ära määrinud. Vanaisale selline edvistamine ei meeldinud, ning karistuseks muutis ta hilpharaka suled mustaks ning ei lubanud tal jõesängist oma jänu kustutada. Oma ilusat laulu sai ta laulda alles siis, kui teised pimedatel õhtutel magama läksid, või vihma käest varju otsisid. Nüüd mil
lähtuda erinevatest aspektidest. Inimene > loom vm zooloogiline olend. Selle stereotüübi puhul kas aktualiseeruvad prototüüpse looma tunnused ning väljendi atributiivne komponent rõhutab neid (ussike põrmus, süütu talleke jne) või aktualiseerub ainult põhitunnus zoomaailma kuuluv ja konkreetne loom oma iseloomulike omadustega ei ole kujundi suhtes primaarne (valge vares, kärnane lammas, vana kala, hilpharakas jne). Inimene > teine inimene. Sellises kujundis nimetatakse inimest tavaliselt ameti-, sugulus- vm suhte kaudu: vaga isa, vedel vend, kadunud poeg jne. (Õim 2001B) Inimene > pärisnimi. Siin on liitsõna põhikomponendiks üldlevinud eesti (või muu kirjeldatava rahvuse) eesnimi ja inimese iseloomujooned väljenduvad fraseologismi atributiivses komponendis: venivillem, kubujuss, saksa Mihkel, sitavanka (vene Ivanist), onu Sam (ameeriklane) jne. Eesti mehenimedest on kujundiloomes
annaabi.ee 
