loodi kolhoose ja sovhoose ehk ühismajandeid. Isa oli pärit suurest perest lisaks talle oli peres veel neli venda ja õde. Ja kuna nende isa ehk siis minu vanaisa suri 1949. aastal, kui mu isa oli 7-aastane, siis tuli lastel ema aidata ja tööd teha. TÖÖ ongi üks märksõna, mis mulle seoses isaga meenub. Vaatamata majanduslikule kitsikusele suutis vanaema Marie minu isa ja ka tema õde Hillet ülikoolis (tollases Eesti Põllumajanduse Akadeemias) koolitada. Tänu sealt saadud agronoomiharidusele oli isa alguses kolhoosis agronoom, siis peaagronoom ja lõpuks kolhoosiesimees. 1990. aastal valiti ta ENSV Ülemnõukogusse, mis taastas Eesti Vabariigi iseseisvuse. Ta oli selle üle väga uhke, et ta oli selle ajaloolise sündmuse juures. Ent see, mis järgnes, tegi talle minu arust suurt meelehärmi. Isa oli läbi ja lõhki maamees, maaelu areng oli tema jaoks väga tähtis
annaabi.ee 
