Marie Under
Underi värsis ka hilisematel aastakümnetel, tema loominguline vitaalsus pole raugenud
hilisluulegi ääremail. Kuid ometi on eriti 1920. aastate teise poole loomingul olnud eriline
tähendus eesti luule järgnevas arengus Betti Alveri, Kersti Merilaasi, Debora Vaarandi,
Minni Nurme ja teiste kasvuaastaid on toitnud eriti see osa Underi luulevaramust.
1930. aasta värsiloomingus leiame rea sonette, millist värsivormi Under oma noorusluules
eriti soosis. Underi hilissonett, sageli filosoofilise põhikoega, on varasemast
struktuurikindlam, rikas mõttevarjunditelt. Teravaraamiliseks sonetiks on vormitud piibli
aineid ,,Aadam", ,,Deliila", ,,Maria-Magdaleena", ,,Taaveti kannel".
Mitmekülgse sisurikka lüürilise ning lüroeepilise luule loojana tõusis Marie Under oma
kõrgperioodil eesti värsiloomingu esirinda.
Välja kujunenud oli individuaalne stiil. Kui Underi varasema lüürika stiil oli veel