Ülo Õun
põlvkonda eesti kujureid, ehkki pole kunagi töötanud õppejõuna. Ülo Õun tõi eesti
kunstinäituste õhkkonda lõbusat elevust, kirgi ja hämmingut, mida keegi eales ei oleks
osanud siduda ajastu kiiresti muutuvas kunstielus kõige igavamaks kunstiliigiks tembeldatud
skulptuuriga. Temaga tuli eesti 1970. aastate skulptuuri midagi olemuslikult uut: sõbralik
grotesk, mis väljendus nii skulptori loodud portreedes kui ka figuraalses vabaloomingus.
Üllatav oli ka kaudselt Alberto Giacometti hilisloomingut meenutav vaba modelleering.
Ülo Õuna köitis skulptuuris värv, vormide voolavus ning muutlikkus. Tema lemmikmaterjal
oli kips ja üksnes osa tellimustöid viidi hiljem muusse materjali. Talle meeldis kipsi pehmus,
võimalus seda pisut ootamatult värvida, tekitades nii elevust kui elavust. Ülo pakkus eesti
suletud ja kitsas kultuuriruumis sedavõrd palju skulptuuriga seni seondamatuid uusi
võimalusi, et publikul oli võimatu ükskõikseks jääda. Õuna loomingus leidis käsitlemist
annaabi.ee 
