Religioonipsühholoogia kordamisküsimused
)
Pöördumise mõiste on aja jooksul teisenenud. Ühes sellekohases käsitluses võrdles
Richardson (1985) pöördumiste kirjeldusi varajastes 19. saj lõpus läbiviidud ja 20.
saj lõpus. Ta nimetas neid klassikaliseks ja kaasaegseks pöördumise paradigmaks.
Need kaks paradigmat erinevad teineteisest erinevate tunnuste poolest. Klassikaline
pöördumine oli kiire, samas kui kaasaegne on pikaajaline. Klassikaline pöördumine
toimus teismeliseeas, kaasaegne hiliseteismelise- või varases täiskasvanueas.
Klassikaline pöördumine oli ülekaalukalt emotsionaalne, kaasaegne aga seevastu
pigem intellektuaalne ja ratsionaalne. Pöördumiskäsitlused olid varem nõudeid
esitavad, nüüd pigem kaastundlikud. Varem oli inimene ise passiivne, nüüd aga
aktiivne otsija. Varem vabaneti pöördumisel süüst ja patust, nüüd leitakse tähendus
ja eesmärk. Varem oli pöördumise põhirõhk inimese sisetunnetel, nüüd on suunatud
see inimestevahelistel suhetele