Eesti traditsiooniline rahvakultuur
19.sajandil oli kõige tavalisem 3-6 üksikhoonega taluõu. Kõigil Eesti aladel oli suurimateski taludes hooneid harva
üle kümne. Kui olid väga suured õued 11-20 hoonet oli sageli tegemist liitõuedega, kuhu olid koondunud
majanduslikult tihedalt seotud poolemaateeste ja talupere või sellest sõltuvate abielus sulaste majapidamised. Mõni
üksik liitõu säilis 20.sajandi keskpaigani. Üsna mitmest kehvikuõuest sai aja jooksul majapidamise kasvades väike
vajaliku hilgaga hoonetega taluõu. Taluõue üldplaneering on olnud võrdlemisi vaba. Üldiselt on valitud õue jaoks
kuivem ja kõrgem, päikesele avatud ja tuulte eest varjatud koht, kuhu on võimalik ka kaevu kaevata või mille
läheduses on looduslik veekogu. Sealt pidi pääsema ka hõlpsasti põldudele, karjamaale, metsa ja ühendusteedele.
Rehihoone kui talu peahoone paigutati õueala kõrgemale servale, esikülg nn sooja ilmakaarde (kagust
loodeni) ja tagasein vastu põldu või aiamaad
annaabi.ee 
