"hiiukirn" - 1 õppematerjal

Jägala ja Keila jõed ja joad.

ordoviitsiumi Volhovi lademe hall lubjakivi, mis sisaldab glaukoniidi (tumeroheline mineraal) teri (2,5 m) ja Billingeni lademe kirjuvärviline lubjakivi, milles on samuti rohkesti glaukoniidi teri (0,7 m); alam-ordoviitsiumi Hunnebergi lademe roheline ja pude glaukoniitliivakivi (1,2 m) ja Varangu lademe glaukoniitliiva sisaldav savi (0,2 m) ning Pakerordi lademe tumepruun diktüoneemakilt (1,2 m). Kuni 6 m sügavune joaalune hiiukirn lisab sellesse läbilõikesse veel umbes 2 m diktüoneemakilti ja teist samapalju fosforiiti. Joast allavoolu jääva kanjoni seinad lasevad samuti maapõue mitmevärvilistel kihtidel särada. Jägala juga, õigemini küll sellel asunud veski on äramärkimist leidnud juba 1241. aastal. Rootsiaegsel (1688) kaardil on tollase veski asukoht juba täpselt üles tähendatud. Selle kaardi ja tänapäevase situatsiooni põhjal on kindlaks tehtud, et juga on selle ajavahemiku jooksul