"hiirjaid" - 1 õppematerjal

EESTI HOBUSE PÕLVNEMINE

Kael on lai paks, rind lai ja laudjas munajas. Jalad on tal tugevad ja kabjaserv vastupidav. Ta on elava temperamendiga ja hea iseloomuga. Puuduseks on vahest esinev nõgus selg ja ebakorrektne seis. Antud hobused on üldiselt vilkad, vähenõudlikud ja küllaltki vastupidavad. Samuti on nad energilised, hea liikumisega, stabiilsed ja kergesti alluvad. Värvuselt on eesti hobused enamasti kõrvid, raudjad ja mustad, leidub ka kollaseid, võike, halle ja hiirjaid. Eesti hobusel on ülesandeks olla meie põllumajandusloom, kuid ta on osa meie bioloogilisest mitmekesisusest, samuti on ta ka meie kultuuripärand (Kreen, 2006). Väikesearvulise tõu aretuseks on vajalik kirjeldada tõu eripärasid, uurida eesti hobuse kehaehitust, mõõtmeid, värvust ning nende tunnuste vanuselisi ja soolisi erinevusi (Ruus, 2006). 1.1. Eesti hobuse levik Eesti hobune on meie oma tõug. 1856. aastal alustas aga peale tulemist Tori hobune ja alustas