EESTI RAHVAKULTUURI ARENG JA MÕJUTUSED AASTATEL 1200-1500
Paralleelselt oli olemas
pessimistlik inimesesse suhtumine. Inimene kannab endas pärispatu osa, sünnib ise patus, on
nõrk ja täis pahesid, annab kergesti madalatele kirgedele järele ja võib seeläbi kaotada Paradiisi
pääsemise võimaluse ja langeda igavesse surma. Inimene peab end alandama Jumala ees ja
otsima lunastust. Keskaja ikonograafia, mis ühelt poolt edastab, teiselt poolt aga vormib
kollektiivset kujutlust, näitab ühe sagedase teemana Hiiobit, s.t. alanlikku inimest Jumala ees.
Teda kujutatakse haleda inimvaremena, paisetes ja leeprahaigena sõnnikuhunniku otsas. Lisaks
pidi inimene mäletama, et ta on selles vägivaldses ja Saatana trikke täis maailmas vaid ajutine
rändaja, kes valmistab oma siinse rännakuga ette olemist igaveses teispoolsuses.
Eelnevast tulenevalt oli ka erinev suhtumine töösse ja töötavasse inimesesse. Teatavasti
antiikaeg ei väärtustanud tööd