Ärkamisaja Kirjanikud
ja õhtu ehapunal
näen ma su pilti õitsemas kui himuvolid kangemalt
nii kaugel õnnetumal. mul kihutavad mõtteid.
Paist' hele lahke ehatäht
mul sinitaeva võlvil, Seal tõuseb kaljult metsalind
on näha temaga su pilt
ka kõrgel tähetelgil. ja läheb kiirelt lendu;
nii võõrdund minult rõõmu rind
ja põgenenud peitu.
Kuu hiilgastatud metsa sees,
kus õhtutuuled mängil,
on sinu pilt mul silma ees
kui magaks lain'tesängil! —
Ma olen kuristikule
nüüd kalda ligi tõtnud,
Mets kohiseb, ja pilve all mis päikest oma rüpesse
on maru piksesõuded,
ma maalin, piiga, osavalt veel iial pole võtnud.
siis pilvesse su palged.
Seal aga näen ma tema ööst
annaabi.ee 
