V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
2
8
7
Pariis, eriti tolle aja Pariis pakub toredat ja veetlevat vaatepilti, kui teda silmitseda ülalt
Jumalaema kiriku tornist suvise varahommiku rõõsas valguses. Võis olla juba juulikuu.
Taevas oli üleni selge. Mõned hilinenud tähed kustusid siin-seal ja üks neist säras veel õige
heledalt taeva selgemal kaarel, idas. Päike oli parajasti tõusmas. Pariis hakkas all ärkama.
Selles heledas ja puhtas valguses paistsid eredalt silma majade idapoolsed küljed. Tornide
hiiglavarjud roomasid katuselt katusele, suure linna ühest otsast teise. Mõnes linnajaos oli
juba kuulda kõnekõma ja lärmi, ühest kohast kostsid tornikella helinad, teisest kohast
haamri-löögid, kolmandast sõitva vankri kolin. Siin-seal katuste kohal tekkis suitsukiharaid
nagu määratu vulkaani lõhedest. Kobrutades rohkete sillasammaste juures ja paljude saarte
neemedel, sillerdas jõgi hõbedaste voltidena. Teispool linnamüüre kadus pilk suure
annaabi.ee 
