V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Paistis, et seal on rästikud, kes irvitavad, avatud
renniotsad, mis hauguvad, salamandrid, kes tuld puhuvad, peletised, kes suitsu sees
aevastavad. Leegis ja lärmis kiviunest ärganud koletiste seas oli üks, kes kõndis ja keda alt
mõnikord nähti lõkke taustal vilkuvat nagu nahlkhiirt põleva küünla ümber.
Kahtlemata pidi see kummaline tuletorn kaugel Bicetre'i küngastel äratama puuraiujaid,
kes ehmatasid, nähes oma nõmmedel Jumalaema kiriku tornide hiiglavarju tantsivat.
Hulgused tundsid suurt hirmu ja olid üsna vait. Kuuldi ainult kloostrisse suletud
kanoonikute hädakisa, kes olid paanikas nagu hobused põlevas tallis, akende kiiret avamist
ja veel kiiremat sulgemist, segadust ja rabelemist elamutes ja Linna Haigemajas, tuule ulumist
leegis, surijate viimast rögisemist ja tinavihma pidevat pladisemist vastu tänavakive.
Vahepeal olid hulguste peamehed taandunud Gonde-laurier' maja trepile, kus nad aru
pidasid
annaabi.ee 
