V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
kuulda neeme tipule istutatud ainsa puu lehtede kahinat. Siiski oli siin veel
451
ohtlik. Kõige lähemateks hooneteks olid piiskopiloss ja kirik. Nähtavasti valitses
piiskopilossis täielik segadus. Hoone tumedal fassaadil vilkusid akendes tuled edasi-tagasi
nagu eredad sädemed, mis mööda põlenud paberihunniku tuhka veel imelikult edasi
jooksevad. Selle kõrval asus Jumalaema kirik, mis tagantpoolt vaadatuna platsi suurel
punasel taustal oma pikast korpusest üles ajas kahe hiiglatorni mustad siluetid.
See, mis muust Pariisist siia näha oli, virvendas silme ees valguse ja varju loori taga.
Rembrandti piltidel on vahel säärane tagapõhi.
Laternaga mees sammus neeme tipuni, üsna vee ligidalt paistsid varbadega läbipõimitud
pistandaia kõdunenud jäänused, millest madala viinapuu nõrgad oksad olid kinni haaranud
nagu sirguaetud sõrmed. Selle aia-võre taha varju oli peidetud väike paat. Mees mustas
andis GringoireMle ja tütarlapsele märku paati astuda