V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
101
restikuga, mis oma peentel sammastel rasket platvormi kannab, ja lõpuks kaks tumedat
massiivset torni kiltkivist ehisviiludega. Kõik need suurepärase terviku harmoonilised osad,
mis viie hiiglakorrusena üksteise peale on asetatud, pakuvad rikkalikult, kuid ühtlasi muljet
segamata, oma arvutuid skulptuurilisi, nii voolitud kui nikerdatud detaile, mis võimsalt ühte
sulavad terviku rahuliku suurusega. See on tohutu kivist sümfoonia, kui nii võib öelda,
niihästi inimese kui ka rahva hiiglateos, ühtne ja siiski keeruline; nagu «liias» ja
«Romancero» *, millede sugulane ta on; kõigi ajastute liitunud jõudude imepärane toode,
mille igal kivil näeb kunstniku geeniuse poolt juhitud distsiplineeritud töölise fantaasiat
sajas värvis mänglevat, ühesõnaga, see inimlik looming on vägev ja rikkalik nagu jumalik
looming, millelt ta näib laenanud olevat kaks omadust: mitmekesisuse ja igavikulisuse.
Mis siin on öeldud fassaadi kohta, käib ka kogu kiriku kohta