Franz Kafka
arengule koguni veel omalt poolt kaasa, nii et jääb lausa mulje,
et tegu on kohtu käsilastega. Või kardavad nad süsteemiga vas-
tuollu minna?
Kohtute süsteemi analüüsi teeb praktiliselt võimatuks selle
ülim keerukus, ebamäärasus, laialivalguvus ja petlik iseloom.
Viimase heaks näiteks on «kohtunikke» kujutavad pildid. Tühine,
kääbusekasvu ja enamvähem anonüümne kohtu-uurija laseb end
portreteerida troonil istuvate kõikvõimsa, jumalataolise hiiglastena,
kuigi «tegelikult istub ta köögitöölil, millel on vana kokkulapatud
hobusetekk peal».
See kirjeldab väga hästi kogu teose juhtmõtet, et ülim mõt-
tetus, jaburdus ja totrus varjavad end tähtsuse ja tõsisuse maski
taga. Pealtnäha on asi palju tõsisem, kui tegelikult kuid samas
määrab kogu Josef K. elukäigu üks tähtis otsus, mille teeb ei-tea-
kes ei-tea-kus, ja mitte see üleüldine tsirkus, mida kogu süsteem
endast faktiliselt kujutab.