"hiiglariistadest" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

hinge kirikust kostvad õndsalikud ja majesteetlikud hääled. Preestrite ühetooniline laul, koguduse vastused sellele, vahel vaevalt kuuldavad, vahel mürisevad, aknaruutude harmooniline värisemine, sadade trompetitena kajav orel, kolm kellatorni, mis sumisesid suurte mesilaste tarudena, kogu see orkester oma vahetpidamata alt rahva juurest üles tornini lendava ja allalaskuva päratu heliredeliga uinutas ta mälu, kujutlusvõimet ja nukrust. Eriti hälli-tasid teda kellad. Neist hiiglariistadest hoovas tema peale otsekui võimsa magnetismi suuri laineid. Igal koidikul oli ta endisest rahulikum, hingas vabamalt, 361 paistis vähem kahvatuna. Sedamööda kuidas ta hingehaavad kinni kasvasid, lõi ta näol uuesti õitsema veetlus ja ilu, kuid endisest tõsisemalt ja rahulikumalt. Ka ta endine iseloom tuli tagasi, osalt isegi ta lusti-likkus, ta armas huulte mossitamine, ta armastus oma kitse vastu, laulmislust ja häbitunne. Ta püüdis hommikuti ennast riietada kambri nurgas, et keegi