V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Ehituse
alusele on uuesti üles märgitud mõned inimkonna vanad kirjad, mida arhitektuur on jätnud
märkimata. Sissekäigust vasakule on paigutatud valgest marmorist bareljeef, see on
Horneros, paremat kätt ajab oma seitse pead püsti paljukeelne piibel. Taamal ajab end
kohevile Romancero-lohe, samuti mõned värdmoodustised, nagu Veddad ja Nibelungid.
Muide, see imelik ehitus on ja jääbki lõpetamatuks. Trükipress, hiiglamasin, mis
vahetpidamata tõik ühiskonna vaimsed mahlad endasse imeb, paiskab ärjest uut
ehitusmaterjali välja. Kogu inimkond on tel-inguil. Iga vaim on müürissepp. Kõige
alandlikum neist õpib auku kinni või toob kivi kivi otsa. Rétif de la Bre-tonne'gi * toob siia
oma kandekorviga krohvi. Iga päev kasvab uus kivikiht juurde, üksikute kirjanike iseseisvast
ja isiklikust panusest sõltumata on olemas ka ühiseid panuseid. Kaheksateistkümnes
annaabi.ee 
