E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Ta teadis:
Gabriel pidi siit läbi tulema! Agnese lootus sai kahel korral petta -- käskjalgade läbi, keda
rüütel
Mönnikhusen gildimajast üles oli saatnud tütre tervise järele kuulama. Neile öeldi: «preili
uinub rahuga,» nad tõttasid minema ja tänav jäi jälle tühjaks.
Videvik oli juba kätte jõudnud, kui veel üks
377
meesterahva kuju mööda tänavat ülespoole tuli. Oli see jälle pettus? Agnes ei näinud
selgesti, aga ta tundis ju Gabrieli tema hiiglakujust, astumisest, igast liigutusest. See oli
Gabriel! Ta astus õue peale ja vaatas uurides maja akende poole üles. Agnes märkas nüüd
alles,
et Gabriel kerjaja kuube kandis; tal oli kepp käes ja kott kaelas.
«Kas niisugusele kerjajale ka keegi almust peaks andma?» mõtles Agnes kaheldes.
Ta lükkas eesriidg kõrvale ja kummardus pisut aknast välja. Nende pilgud juhtusid kokku.
Nad noogutasid teineteisele pead. Rohkem ei olnud esiotsa kummalegi vaja, selle ühef pilgu
ja
annaabi.ee 
