V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
esinevad: kolm teravkaarportaali, kakskümmend kaheksa kuningate nissi nagu mingi tikitud
sakiline pael, päratu suur rosett koos kahe kõrvalasuva aknaga nagu preester diakoni ja
alamdiakoniga, kõrge ja habras galerii ristikukujulisi kaunistusi kandva kaa-
1 Aeg on ablas, inimene aplam (lad. k.).
101
restikuga, mis oma peentel sammastel rasket platvormi kannab, ja lõpuks kaks tumedat
massiivset torni kiltkivist ehisviiludega. Kõik need suurepärase terviku harmoonilised osad,
mis viie hiiglakorrusena üksteise peale on asetatud, pakuvad rikkalikult, kuid ühtlasi muljet
segamata, oma arvutuid skulptuurilisi, nii voolitud kui nikerdatud detaile, mis võimsalt ühte
sulavad terviku rahuliku suurusega. See on tohutu kivist sümfoonia, kui nii võib öelda,
niihästi inimese kui ka rahva hiiglateos, ühtne ja siiski keeruline; nagu «liias» ja
«Romancero» *, millede sugulane ta on; kõigi ajastute liitunud jõudude imepärane toode,