Eesti loodusgeograafia
nõod süvendusid veelgi, kõrgustikud mõnevõrra lagunesid ja tasasemad alad
muutusid veelgi tasastemaks.
Kuna aluspõhja kivimid on erineva kulumiskindlusega ja kaldu lõuna suunas,
on reljeef kuestalaadne ehk astanguline, st et lavamaade põhjanõlv on järsk ja
lõunanõlv lauge.
Üldiselt on aluspõhja reljeef ja kõrgusvahed sarnased nüüdisreljeefiga.
(Kõrguse, sügavuse ja pindalalise ulatuse alusel eristatakse mikro-, pisi-,
väike-, kesk-, suur- ja hiidvorme. Suurvormid on 1) Soome lahe nõgu, 2) Lääne-
E tasandik, 3) Viru-Harju lavamaa, 4) Devoni lavamaa, sh Sakala ja Ugandi
lavamaa 5) Kesk-Eesti ja Võrtsjärve nõgu, 6) Peipsi nõgu, 7) Valga tasandik ja
Võru-Piusa nõgu ning Põhja-Eesti paekallas.)
Jääaja järgne maapinna kerge – liustikud rikkusid maakoore isostaatilise
tasakaalu: jää raskuse all maapind vajus, pärast selle sulamist hakkas aga
kerkima
annaabi.ee 
